Tartu ja selle elu oli ikkagi selgesti piiriteldav mõiste, see oli – võiks väita tagantjärele – maailmatunnetuse vorm. Mõiste „Tartu“ moodustasid inimesed ja nende elu ning mõttemaailm, linn oma geograafilises ja ajaloolises tegelikkuses ja lõpuks meie ise – tunnetav mina. See oli seesmiselt lõhestatud ja lahkuhoidev, väliselt ometi kompaktne üksus.
See omaette maailm hakkas lagunema koos nende mullistustega, mis tabasid Euroopat kümnendite vahetusel. Sõjatules hävis mitte ainult valdav osa Tartu linnast, suur hulk ta inimestest, vaid ka selle vaimne olemus. Kadus mõiste kolmekümnendate aastate Tartu, kadusid koordinaadid meie kaasaeglaste arengu hüplevale, otsekui palavikus tuksuvale kõverale.