Kivisild. Seal aga, kus...

Seal aga, kus pidi seisma Kivisild, polnud midagi näha. Vesi läikis jõge mööda vabalt edasi, miski ei takistanud vaadet.

Naatan jäi seisma ja tõstis käe silmade ette varjuks – päike oli ju vastu, ei näinud hästi. Siis tabas silm paremal allesoleva sillakaare ja rusuhunniku vastaskaldal. Silda polnud.

Suured kivimürakad, isegi terved kiviplokid olid paisatud puiestiku ahtasse algusse, Suurturu jõepoolsesse otsa ja turule laiali. Naatan ronis nende vahele, katsudes mõnda neist peoga, nagu veenduda tahtes, kas need ikkagi on kivid. Peent kiviprügi ja kilde jäi vahel kinganina ette, tolmupilvekesi kerkis üles.

Siis kohtas ta ootamatult üht meest, kes suure neljakandilise kivimüraka taga kükitas. Naatan ei märganud peidusolijat enne kui päris juures olles.

„Millal see...?” küsis ta mehelt jõe poole viidates.

„Millal? Täna. Vaevalt tunni eest. Kus teie siis olite, et kõmakat ei kuulnud, surnud või? See oleks iga magaja üles ajanud. Kogu linn on kivitükke täis, aknad puru, vaadake ise. Ja teie ei kuulnudki, küsite, millal, eh?”

Mees osutas kepiga majade poole. Naatani pilk sattus kepi suunda jälgides just ta enese toa akendele. Tõsi, need mustendasid vastu. Tähendab, klaasid olid purunenud, ka tema toal.

Teosest
lk 266