Keeristuli. Üks pommikraater oli...

Üks pommikraater oli kõnnitee sulgenud. Pidime teiselt poolt ringi minema. Varemed tee kõrval olid õhusurvest varisenud. All tänavaristil polnud midagi muutunud. Ikka sama metallist rõngas ühe põlenud maja küljes, kunagine Tillemanni kell…

Pöördusin ümber ja vaatasin tagasi „Vanemuise“ poole. Mustakirjuks värvituna kerkis hoone ülemine osa siit vaadates kõrgele pilvevines taeva alla.

„He, et hoonele pihta ei saanud,” kuulsin Tõivet ütlevat. Ka tema oli seisma jäänud.
„Hea vähemalt seegi,” vastasin ohates. „Aga kauaks, kes seda teab. Tuleb järgmine...”

Ma ei saanud lauset lõpetada mürina pärast, mis meile tänavanurga tagant vastu paiskus.

Ülalt Riia mäelt pöördus ümber nurga tankikolonn, nende taga suurtükid hallidel automürakatel. Siis jälle tankid.

Kui nad möödas olid, ütles Tõive:
„Jah, tuleb järgmine...”

Mis ta sellega õieti mõtles, ei tea. Muidugi me ei võinud siis aimata, et õige varsti süttis „Vanemuine” kahuritulest ja põles ära.

Teosest
lk 99