Reet Tammiku. Need olid ikka...

Need olid ikka ta töörohkete päevade õnnelikemad minutid, need lühikesed tänavail kõndimised. Siis libises pilk otsekui hellitavalt mööda kahel pool tänavat reastatud maju, mis saatsid teda ustavalt nagu sõbrad, paitas katuste teravaid harju ja telefonipostide ülespoole kippuvat saledust. Vahel jäi silm otse lapseliku rõõmuga kinni munakivide vahelt väljakasvaval rohututil või majadevahelisest kitsukesest ülessirutuval puul, mis just kui sõbralik-usaldavalt pilgutasid talle silma: meie ka, meie ka!

Ikka ülespoole, kuigi ruumi on vähe ja kasvamine raske ning vaevarikas. /---/

Täna oli ilm leebe ja soe. Madalad puumajad aurasid äsjasest vihmast ja telefonitraatidel rippus raskeid tuhmilt läikivaid veepisaraid.
Asukoht teoses
lk 13