Otsekui hirv kisendab... Hommikul prantsuse keele...

Hommikul prantsuse keele tundi minnes pöördusin Pepleri tänavasse, kui kõva viuuu! Lõikas õhku pea kohal. Samas jooksid saksa preilid, kelle aeda oli kukkunud granaat. Otsustasin ümber pöörduda ja koju minna – Peetri kiriku kanti. Üle Toomemäe minnes hakkas kuulduma kõvemat laskmist. Grenzsteini mäest alla, Laias tänavas, oli enamlaste staabi ees palju koormaga regesid. Tuli laveerida nende vahel. Staabist tormas välja ärritatud mees, ulatas samas trotuaaril seisvale ratsanikule valge lehe: silmapilk jaama! Mees pistis jala pealt galoppi ja oli kui nool Grenzsteini mäest üleval.

Tulin edasi ja ehkki hajameelsuses kogu aeg midagi imelikku tundsin, mõistsin vaid äkki Botaanikaaia kohal, et ühtegi inimesehinge ei liikunud. Linn oli heleda päikese paistes ja täiesti tühi! Jõudnud Puusillale, läks Tähtvere kohal laskmine kõvaks. Jäises ja lumises Emajõe avaruses kostis ja kajas see hirmsasti. Peterburi mäel jooksis vastu higine lõõtsutav mees, mütsita ja hõlmad laiali. Ema kohkus kodus: „Nüüd oled sina väljas!“ Ega see olnud vahvusest – ikka hajameelsusest. Selle hetke linn on silmis nagu näitelava kuliss.
Teosest