Roosal tundus tarvidus üksilduse järele. Et ta kodus viimne aeg ei olnud julge inimeste ees, siis läks ta Tähtvere parki. Oli jällegi see selge sügisilm, mis teda nii lõpmata rahustas alati. Argusid puudelt lehed ja langesid hääletult koltunud rohisse. Tuult ei olnud. Küll oli aga päikseline eha täis armsust, täis õrnust.