Leidmata. Üle Raekoja platsi...

Üle Raekoja platsi oli alati mõnus kõndida, eriti veel kõrge kontsaga saabastes, sest siis tuli neid ümaraks kulunud munakive hoolega silmas pidada. Selles linnaplatsi mustris oli iga kivi saanud endale oma erilise näo, et aja möödudes seda mustrit üha enam ilmestada. Urve tundis mõnd neist nägudest juba ammu ja kui ta mõne neist tuttavaist leidis, oli taaskohtumise rõõm ja kaitsva linna turvatunne tagatud. Kivid ta jalge all naeratasid või tegid naljakaid grimasse. Hea oli nende peal sammuda, julgelt ja nende poolt kantult, pilku üles tõstmata. Alles siis, kui kivitee lõppes, tuli taas hakata inimestele otsa vaatama.

Ka Toomemäel paelusid Urve pilku kivid, aga seda juba silme kõrgusel ja vana müüri seinas. Naine oli veendunud, et kui Tartu Vaim üldse veel linnas elas, siis elas ta Toomkiriku varemetes või vähemalt selle alustes käikudes. Ei saanud ju olla, mõtles Urve, et Vallimägi vaid üks tümakas mutimullahunnik oli. Kindlasti oli kaitsemüüride alune täis käike ja kodasid, mis nagu rahvale avatud Püssirohukelder välja nägid, ainult keegi polnud neid lihtsalt veel leidnud, ilmselt ka otsinud mitte.
Teosest
lk 9–10