taevasse, kuhu mujale.
Lapsest saati olen armastanud seda ainulaadset talvelõhna, mis levib linnas otsustavate miinuskraadide puhul. Selles on omajagu villaste käpikute ja Salvo-kelgu tunnet, aga kindlasti ka pimestavat päikest, kiiskavat lund, briketitahma ja söepuru. Viimast loobiti veel kümnekonna aasta eest kõnniteedele, kus nüüd troonivad liiv ja kruusapudi.