Teine maailmasõda ning sellega kaasnenud okupatsiooniaeg ei jätnud puudutamata ka kinoäri. Tartu kinode arv oli 1942. aasta alguseks kahanenud kolmele – need olid Athena, Apollo ja Deutsche Lichtspiele.
1942. aasta veebruaris avati Vanemuise tänaval saksa teatri hoones kino Deutsche Lichtspiele. Juba 1919. aastal oli samas hoones lühemat aega tegutsenud kino Imperial. 1943. aastal kandis kino nimetust Victoria. Kino pidulik avamine ja selle edaspidine tegevus teenis selgelt saksa propaganda huve.
Keerulisel sõjaajal pakkusid kinod inimestele võimalust meelt lahutada ning kinopiletid muutusid raskesti kättesaadavaks. Tolleaegsest ajakirjandusest võib lugeda, missuguseid lahendusi otsiti kinopiletite defitsiidile. Postimehe teatel sai emadekaardiga eelisjärjekorras kinopileteid osta.
Uue korralduse põhjal on emadekaardi omajaile võimaldatud eelistatud korras osta üks kinopääse korraga.
Nimelt on selgunud, et ERÜ [Eesti Rahva Ühisabi] poolt väljaantud emade eeliskaarte kasutatakse halvasti kinopääsmete lunastamisel. Nii on esinenud juhtumeid, kus emadekaardi omanik ostab korraga mitu pääset, millega hiljem spekuleeritakse.
Kinokülastusi organiseeriti ka vabatahtliku töö motiveerimiseks. Näiteks 1942. aasta novembris korraldati tekstiilijäätmete kogujatele tasuta kinoskäik Ateenis. Tekstiilijäätmeid kogusid õpilased, tuletõrjujad, omakaitse liikmed jt.
Asukoht teoses
lk 63–64
