Hommikune linn tõttas, kihas noorsoost. Näha oli ametlikku vene üliõpilasvormi – must ülikond, sinine pael teklil – riietatud tudengeid, oli kroonukesta trotslikult põlgavaid eesti ja saksa korporante, üll keelatud ühingurõivas. Oli mitmeid gümnaasiumivorme. Tütarlastegümnaasiumi patsidega piigasid ehtisid tumepruunid koolikleidid, ees valged marlipõlled. Kõigil olid käes raamatud või kaunid raamatukotid, mõnd neiut saatsid virtinad, mõni üliõpilane hammustas käes leivapätsi, rüüpas pudelist piima peale.
Munakivitänavail kihutasid voorimeeste kahehobuserakendid, äride epolettidega ehitud teenrid avasid vitriinide luuke. Kui hurmavad olid suvekübarad daamide romantilistel soengutel! Millise galantsusega vibutasid noorsandid jalutuskeppe!
Enamus hommikurahvast ruttas ülikooli peahoone poole. Selle portikusel uhkeldas kahepealine tsaarikull, seminarkapoolsel katusel aga troonis üllatavalt kreeka-katoliku sinisibul.
See on tõusva vaimsuse linn, siin linnas tehakse tulevikku.
Asukoht teoses
