Tartu vaim. Räägiti Tartu vaimust...

Räägiti Tartu vaimust, ka Eha-Mai kiitis takka. Ent ta kiitus polnud siiras. Tartu vaim, eks olnud seegi nagu osake loodusest – lokkav, paratamatu, hirmuta. Sellest hoolimata või just sellepärast kügeles Eha-Mai Tartu vaimsuse ümber, osales aruteludel ja debattidel, kuulas loenguid ja ettekandeid. Tartu vaim imbus temasse, ilma et ta ise sellest märku oleks saanud, segas ta meeli, tempis ta Tallinna-igatsust seletamatu, lootusetu täiusetaotlusega. Erinevalt loodusest ei lasknud aga Tartu vaim end luulega ära osta või ei olnud Eha-Maist talle arvestatavat vastast. Sellest siis ka püüdlus pealinna. See oli seda tõsiseltvõetavam, et Eha-Maist kõrgelt üle kasvanud Tartu vaim kippus tema loomingut segama ja ähmastama. Ta luulest hakkas kaduma arhetüüpide kristalne puhtus, võrdluste ühemõtteline selgus. Nii juhtus, et ühel päeval leiti Eha-Mai kamber tühjana – poetess oli Tallinna põgenenud.
Asukoht teoses
lk 149