Raekoja ja Kivisilla vaheline Suur Turg oli osaliselt kaetud rootsi sillutisega, see tähendab ristkülikukujuliselt tahutud graniitkividega, samas kui kõik ülejäänud tänavad olid sillutatud munakividega.
/---/
Tartus oli kolm silda. Kõige kaugemal ülesvoolu asus puusild. See põles ühel õhtul lihtsalt maha ja vend Friedel viis mind käekõrval seda imponeerivat vaatemängu jälgima. Puusilla asemele rajati hiljem betoonist Vabadussild. Imposantse kahe väravakaarega Kivisilla oli linnale kinkinud Katariina Suur ning siis oli veel mingil ajahetkel ajutiselt ehitatud ja lihtsalt jäänud ujuksild. Kivi- ja ujuksilla vahel paiknes toiduturg. Talumehed saabusid maalt vankrite või saanidega ja reastusid tihedalt üksteise kõrvale. Neil polnud lette tarvis, nad müüsid sõidukite pealt. Suvel hõljus turu kohal tuntav marjade, puu- ja juurvilja lõhn. Mulle meeldisid kalda äärde kinnitatud lodjad. Need olid mahukad kaubalaevad, mis meenutasid kaartest kokku löödud hiiglaslikke aerupaate. Soliidsuse võrdkujud. Need saabusid Peipsi äärest köögiviljalastiga ja lõhnasid alati tõrva järele. Laevnikeks olid pikkade habemetega venelased. Teel allavoolu lasksid nad oma lotjadel triivida, ülesvoolu purjetasid hea tuule korral ise või lasksid aurikul vedada.
Asukoht teoses
