Mida kaugemale kesklinnast, seda vähem inimesi ja autosid. Kõnnitee piki jõge. Külm õhk. Majad. Turunahkades nolgid mingi püstaku ees, kapuutsid peas, oma Rapuntslit ootamas. Aga võib-olla näib kõik. Mingid seosetud katkendid, muinasjutumaa. Jõe kohal salakaval udu, mis roomab mööda maad, ajades sind taga, et endasse vangistada. Üksikud rasked vihmapiisad. Mööda vihiseb politseiauto, sinised vilkurid tummalt tuksumas. Nagu veri sinistes soontes.
/---/ Pimeduses suletud kommipood /---/. Tankla, kus töötas kunagi klassivend /---/.
Kodu juba paistab. Vastu kakerdab nolk „Nice’i“-dressides. Annelinn! Siin panevad kõik triipu ja süstivad veeni. Kõik, kõik!
/---/
Sama tee, mida olin paar ööd tagasi purjus peaga visanud, paistis nüüd päevavalguses täiesti erinev, ning tegelasedki olid teised. Polnud süstivaid nolke ega tümpsutavaid autosid, vaid hulk kirevates riietes lapsi /---/.
Asukoht teoses
lk 73–78
