Öö

kohtasin teda pargialleel
sügislehtede langemisega kahas
oli tal pudel Kosmost ja gramm kanepit
Tartu suitsetas üht suurt sigaretti mina koos temaga
külmal ööl tibuvihmas jagasime pinki
mittekojuminekut sest kedagi polnud ootamas
üüratut kurbust ja näljatunnet
temalgi polnud kusagile minna
Zavood oli kinni

ta ütles nii suuri sõnu ja ometi mitte midagi
ta rääkis Jumalast ja Taarast
ütles et armumine on nõme aga ei saa sinna midagi parata
mehed on nii kaunid olgugi nad pealegi vaid poisikesed
ma noogutasin see on nii tõsi
eriti joomingutel
eriti korporandid
eriti nad kõik
ja ma ütlesin talle et tead mis tead seal Zavoodi juures ennustab üks
mees tulevikku ta ütles et ma olen nii ilus
ma olen nii ilus aga tal on minust kahju sest ta ei saa sinna midagi
parata et mul tuleb õnnetu elu
et ma saan lapsi aga mitte karjääri mul on mitu armastust jah
ma elan vanaks aga suren üksi
mul on kahju et oled nii ilus ja nii õnnetu saatusega aga ma ei saa
midagi teha
ja ma mõistsin teda
ma uskusin teda ja andsin kaasa pooliku suitsupaki
oli vist marlboro
ning olin veidigi õnnelikum kui varem

ma ei näinud enam ta nägu ta ütles et tahaks surra, vaid korraks, läitis
parasjagu ühe pläru et olla nagu

Tartu kes suitsetas üht suurt sigaretti uduga koos ja võidu
mantlihõlmade vahel paar pudelit legaalset või mitte, Pirogovil juba
liialt külm et seelikuga mudasel maapinnal istuda

vajudes sügisesse hilisöhe
kuuvalguses aknad nii pimedad nagu me südamedki mis sulavad üles
vaid paari promilli peale ning vahel ka jõuludel

ta ütles et jõulud on vaid siis kui on kodu kuid tema on nagu Tartu kes
suitsetab üht suurt sigaretti
ja mina koos temaga

(Tähtvere)

Teosest