võtad pastaka
mingi erilise põhjuseta peale selle
et pilk kinnitub kaugusse
ja raamat libiseb käest
võtad pastaka
ja kirjutad näiteks sellest
kuidas brüsselis on
kirsipuud juba ära õitsenud
aga tallinn on ikka külm ja hall
ja üritad mõelda õitelõhna
tähtverre
aga sellest ei tule midagi välja
sest tartu on veel
külm ja hall
ulmeliselt hele päiksevalgus
raagus puude vahel
ei soojenda veel tehaste seinu
kui rong nende vahelt läbi sõidab
ülemiste, lagedi, aruküla, raasiku
ütleb vali hääldi
mille peale laps kõrvalistmel
iga kord nutma hakkab
kuni uinub
must palitu valge salliga
ripub johnny b luuletuse kõrval
hiljem selgub que c’est à controleur
kes istub pärast ülemistet rahulikult maha
sest keegi ei tule enam peale
kõnnin koju üle toomemäe
mitte et ma sealpool elaksin
vaid mul tuleb meelde
üks ammu olnud lugu
millest pole mõelnud sajandeid
tol varakevadel ma läksin üle toomemäe
kus vihmas sulas aasta viimne lumi
pärast viisakalt kuulan
kuidas euroametnikust sõber räägib
et isegi kliima on meil
vaese arengumaa oma
keda eurorahadega
brüsseli kirsipuudele
lähemale veetakse
Asukoht teoses
lk 12–13
