Tartu Kevades sa ikka istud aknalaual
kitarri sõrmitsedes luulet ütled üles
blond väsind ingel teabmis koorem ingel
maalid üles oma rasket elu
sa mõistsid teisi iial kedagi ei mõistnud hukka
argiraskused tõid vanaduse tukka
hing sul oli vaba iginoor
sellel puudus küüniline kaitsev koor
terve elu armastasid ühte meest
kes sammugi ei kergendand su teest
su surmagi salongimaailm võltsis ära
vaid hullu nägid sinus aga sinu sära
üllas kaugelt üle akadeemiliste peade
sa olid kunstnik aga ainult heade
Asukoht teoses
lk 31
