Oktoobri sonetid, 13.

Oli nagu otsiksin alalõpmata midagi.
Aga mida?

                                  Oktoobri lõpp sel aastal
oli kaunim kui kunagi varemini.
Tore oli torm, mis kihutas mind
läbi võõra linna umbseid tänavaid
igituttavas maailmas, kus teadus
kündis tulutult kivist põldu.

Mõte sinust aga lehvitas kollendust
puude õõtsuvaile latvadele, kõhistas
hõbepaju nooljates lehtedes tuttavalt.
Selle paju, mille mõttes kaasa tõin Tartu.
Aasta enne sind ennast.

                                   Emajõgi all orus
kippus vägisi üle pervede, tõmbas
mind, sillal seisjat alla ja kinni püüdma
peotäit vett, mis kunagi voolas sinu
ja minu koduojas.
hõbepaju kummardas
üle puu all meeliskleja ja paitas
mu kätt tasakesi nagu sina.