Kes see on,
kes Inglisillal istudes,
ei näe enam toda blondipealist poissi ja ei naeratagi
mesimagusalt?
Kes see on,
kes põlastub igakord kui inimene pole enam kunsti ja
armastuse
kahe katku vahel?
Kes see on,
kes kohe kindlasti ei lähe Tartu ülikooli,
sest 18 aastat häid mõtteid
väsitas ta ära?
Kes see on,
kes iga kord, kui tuleb aeg
vaigistab enda häält,
sest koht pole õige
ja tuju pole see.
Eha on veel kaugel,
veel ei oska näha polaarööl jälgi su valesid täis tuhk-
suhkru radadel.
Kes see on,
kes ei näe Tartus tumepruunide juustega kurba neidu,
kelle kulm on kortsus ja ilme väsind
ja ei vala teda enda kunsti?
/---/
Kes on see,
kes Kalevipoja kuju ees
pidi kaotama enda au ja uhkuse
ja enesekindluse
ja usalduse,
sest õlg tõmmati paigast
ja kingad jäid suureks
ja „ei!“ kaotas enda tähenduse.
Asukoht teoses
lk 9–10
