sel viimasel kuldkollasel
päeval kui seisime
silm-silma kõrval
ja vaatasime väikest
puudest ehitatud linna
nägin ma korraga kõiki
teid peaaegu
äraunustatud eilseid
nägin radu mis viisid
metsa ja sohu
ja päike värvis su tumedad
silmad sama soojaks sama
mustaks nagu emajõe
põhi ja nii ma teadsin
et hüvastijätt on vaid raja
algus ning ainult uduvihm
on see kes nuttis mu silmad
põskedelt maha kui
jätsid mu seisma kesk
kasse täis linna tunnil
mil kuldsest sügisest
sai hõbedane talv
Asukoht teoses
lk 8
