Tõin hommikuse ajalehe postkastist üles, ja nagu ma leidsin töökuulutuse… „raamatukauplus „Ülikooli“ vajab kütjat!… seisin järsku kui defitsiitse raamatu järjekorras, hasart haaras täiega, kütkestav „normaalne elu“ viie minuti kaugusel. /---/ Pood oli avatud. Küsisin kantseleitarvete osakonna müüjannalt juhatajat, ta avas ukse… laoruumi; osutas tagumisele uksele, jättis laoruumi ukse avali, juhatajat oma kabinetis polnud, kuid silmasin „Werneri“ kohviku ja kaupluse vahelises hoovis naist ruttamas „Saluudi“ kino väljapääsu poole; juhataja tuli kauplusse tagauksest. Siis istusin pikemat kasvu tumeda peaga terase vaatega naise vastas. „Kas teile on palju pakkumisi tulnud?“ – „Jah, on ikka küll.“ – „Kas te veel valite?“ Juhataja lausus väga lihtsalt: „Meile on vaja korralikku kütjat, kes ei jooks, ei varastaks, oleks mõistlik.“ Vastasin: „No siis olen mina küll kõige parem, ma ei joo ega suitseta, aga raamatuid ma armastan.“
Asukoht teoses
lk 439–440
