Leidsime Raekoja platsi hüljatuna. Üksikuid kapuutsis või ülestõstetud kraega mantlis inimesi kiirustas veel piki Rüütli tänavat, mis väljakut aneemilise tuiksoonena läbistas. Hall rulluv pilvkate muutis linna hämaraks ja mina pühkisin uduvihma näolt.
Sealsamas Pirogovi büsti lähedal tõusime mööda järsku puutreppi vana maja ülakorrusele.
/---/
KITSAS katusealuses, mida ääristasid värviliste kardinatega eraldatud boksid ja heljus lõhnaküünalde aroom, mängis vaikselt Hiina rahvamuusika, millesse põimus kõrge inisev naishääl.
Voldemar võttis end sokkide väele, nii et tegin nõndasamuti ja järgnesin talle ruumi teise otsa, kummardudes madalate mustade aampalkide alt läbi.
Vaheseina tagant ilmus vanem tõsise ilmega mees, lohvakais linastes pükstes ja särgis, randme ümber mõned värvilised paelad, hoides valget rätikut, kuhu ta aeglaselt käsi kuivatas. Ta heitis mulle kiire uuriva pilgu ja pöördus siis mu saatja poole.
„Volli, tulid enda pärast või on su sõbral mure?”
