Hingeruumi peidetud. Igavesti kakskümmend seitse. Ta tegi aina…

Ta tegi aina tööd, aga leidis ka aega, et sõita Tartusse sessioonidele, need kulgesid meil alati ühe stsenaariumi järgi. Elasime nüüd mõlemad Tallinnas, nii kujunes saabumispäev sisseelamiseks, nii-öelda Tartuga taaskohanemiseks. Külastasime paari loengut, misjärel ootas ees kohustuslik käik „Humala“ õllekasse, seejärel suundusime järgmisse kõrtsi, korteritesse, tubadesse või kuhu iganes. Järgmine päev möödus üsna samasugusel moel, alles kolmandal päeval hakkasime haavu lakkudes mõtlema mõne arvestuse või eksami peale. Me polnud tingimata kogu aeg koos. (Mind ootas „Püssirohukeldri“ külgbaaris teistmoodi kirev seltskond, ööseks eksisin tihtilugu boheemlaste elupaikadesse Supilinnas, Karlovas või mujal, kuhu kogunes igasuguseid alternatiivseid isemõtlejaid ja värvikamaid linnajoodikuid; aga jutt pole praegu minust.)

Teosest