Semiootikast Linnar Priimäega. Mäletatavasti [kohtusin Juri…

Mäletatavasti [kohtusin Juri Lotmaniga] veebruaris 1974, kui Tartus peeti üleliidulist sümpoosioni sekundaarsete modelleerivate süsteemide alal. Mind kutsus sinna kaasa kirjandusteaduse õppejõud Jaak Põldmäe, sattusin esmakordselt maailma tähtsaimate semiootikute seltskonda, kuulasin nende ettekandeid nooruslikult ulja kriitilisusega. Päeval tutvusin muuhulgas Valmar Adamsiga, kellega jutlesime saksa keeles ning õhtul, kui sealsamas Eesti Põllumajandusakadeemia klubis peeti uhket pidu, siis ka Linnart Mälliga, kes viimaseid klaasipõhju kokku valas.

/---/

Mina elasin Kastani tänavas, [Lotman] Burdenkos. Kui töölt Edasi kultuuritoimetusest õhtul hilja läbi Burdenko koju läksin, vaatasin tänavalt, kuidas Lotmani aknad üleval korrusel veel põlevad – teeb tööd. Tiivustatuna koju jõudnud, ei heitnud ma enne magama kui olin samuti midagi läbi lugenud ning oma mõtteid konspekteerinud. Korra või paar tulime tema loengult kõrvuti jalgsi koju. Ükskord ta vabandas, et hääl on väsinud, aga rääkis ikka kogu tee veel loengu teema jätkuks.

Teosest