Mardis oli reipust ja hoogu, seda tüüpi õnnelikkust, mis ei küsi, kellega, tahab lihtsalt jagatud saada. Kõndisime Toomkiriku varemeteni. Mart ajas pea kuklasse ja osutas sõrmega üles, kuhugi pimedusse, kuhugi müüride taevasse turritava siksaki poole.
„Sa seal oled käinud?“
„Kus?“ küsisin, kuigi sain aru küll. Raputasin pead.
„Lähme siis! Tule!“
Mart läks ees, mina järel. Kõik oli pime, kitsas, kõik oli märg, tilkus, Mardi taldade alt pudenes telliskivipuru, aeg-ajalt veeres suuremaid tükke. Mart ronis täiesti pöörase hulljulgusega, haaras mingitest laudadest, asetas neid ümber, tegi sisse langenud kohtadele sillakesi, siis tuli keerdtrepp, astmed vähemalt taburetikõrgused, libedad, pudedad, lagunenud, ukerdasime edasi, põlvili, Mart ähkis ja hädaldas, õigupoolest oli tal lõbus, ta turtsatas naerma ja midagi tema õhinast hakkas ka mulle külge.
/---/
Üleval, päris Toomkiriku varemete tipus, kusagil tornis, müüris haigutava avause ees oli mõne jalatäie mõõtu toekas tasapind. Mart toetas selja vastu märga kivi ja pistis suitsu hambusse, ilmselgelt iseendaga rahul. Näritud servadega müüri taga olid puude ladvad, kusagil all säras tükk õhtust T linna.
„Nüüd!“ mõtlesin.
Mart torkas käe taskusse, kobas ettevaatlikult, hoolikalt, siis teist taskut, seejärel iga taskut eraldi, siis veel kord, kiiremini, ja veel kord, nüüd juba rapsides ja kõiki taskuid läbisegi.
„Kurat! Kurat, kurat, kurat… Tikud jäid maha!“
Mart sülitas suitsu üle müüri serva. Kogu hoog, õhin, tuju – kõik oli pühitud, null.
Asukoht teoses
lk 41–42
