Pühapäeval,
kui sajab maha esimene lumi,
tuleb jätta sõnad kõrvale
ja kõige lähema rongi, lennuki või eesliga
sõita oma sünnilinna.
Sest on aeg
otsida taskupõhjast kõrvaklapid ja
laenatud ketsides, sfääride rütmides,
kuulata läbi kõik selle linna alleed.
Näha viivuks uuesti oma värskeid jälgi
tema lõputult kannatlikel tänavanurkadel.
Ja tabada taktimõõt,
milles tänavu
lumme mattub Kassitoome.
Linn on tark, tema teab,
et päritolu
pole muud kui lüüriline diagnoos –
lõpetamata sümfoonia
halastamatu sümpaatia.
Teda vähimalgi määral ei üllata, kui lootusrikkalt
tulevad siia talvehakul alati tagasi
kõik kunagised lapsed
ja endised mütomaanidest teismelised,
et riputada südalinna jõulupuu alumistele okstele uusi soove.
Asukoht teoses
lk 52
