Minu Tartu. Väljast väike, seest suur. Ühel südasuvisel õhtupoolikul...

Ühel südasuvisel õhtupoolikul, nii paarkümmend aastat tagasi jalutas üks poiss mööda Karlova linnaosa tänavaid. Jättis oma väikesed jalajäljed Kuule, passis hetke ühel suvalisel Tähe nurgal. Lasi muudkui muretult vilet ja astus siis juhuslikult tee peale jäänud poodi.

Leti ääres kõõlus üks temavanune tüdruk. Alguses ei juhtunud midagi. Poiss ütles täiesti tavalise 13aastase poisi häälega tere. Ent siis küsis poiss üht veidra nimega maiustust. Oli see šerbett, halvaa või martsipan – ei olegi oluline.

Loeb see, et äkki oli kõik maailmas teisiti.

Mis täpselt, või kuidas? Seda ei tea keegi.

Ei poiss, ei tüdruk. Ega keskealine müüjanna. Aga selle maiustuse veider nimi oli nii poisile kui plikale täiesti ootamatult nende maailma kõige ilusam sõna. See on kindel.

Nad kõnetasid teineteist. Said teada teineteise nime. Lahkusid poest ja jalutasid mööda Kuud. Pöörasid siis Salme suunas ja läksid sealt koos Õnne poole.