Kaarel Sahtel oli mõnus ja vaikne viinanina, kirglik kalamees, kes veetis, ritv peos, tunde jõekaldal Vabadussilla varemete juures. Seal oli üks keerisekoht, kust võis pirakaid hauge üksteise järel välja tõmmata. Pärast põuast suve, kui veetase oli madal, oli ka näha, miks see keeris seal keerutas: veest vaatas otsapidi välja võimas betoonrahn, kobakas tükk Võidusillast, mille Punaarmee 1941. aasta suvel taganemisel õhku oli lasknud. /---/
Ja oh sa pime, milline landikollektsioon oli seltsimees Sahtlil!
Asukoht teoses
lk 462
