Kui kõle on inimtühi linn! Veel kõledam kui inimtühi peaväljak. Päeval kihas siin inimpilv, vooris poeustest sisse ja välja, sõidutaksipeatuses ootasid kundesid Pobid ja linna viimane voorimees. Nagu veidi pimedaks läks, nii polnud enam hingelistki – valitses hauataguse maailma meeleolu otsekui öisel surnuaial. Aga purskkaev raekoja ees purskas, vesi sahises.
/---/
Kolla läitis raamatupoe, komisjoni- ja mööblipoe, pudu-, trikotaaži- ja galanterii- ning seejärel parfümeeria- ja galanteriikaupluse vaateaknad.
/---/
Kõige pompoossem tulikiri oli ENSV Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone Kultuurikinol Nõukogude väljaku ja Hariduse tänava nurgal. Kahjuks polnud see neoon. „Kultuurikino“ oli kirjutatud harilikest elektripirnidest, see võttis reklaamilt palju väärtust maha.
/---/ Paremat kätt haigutas öös parteikomitee pikk kolmekorruseline Saksa sõjavangide ehitatud hoone, vasakul, samuti sakslaste tehtud külg küljes kinni neljakorruseliste kortermajade all, olid kohvik Säde, naiste valmisrõivaste kauplus number 5, tööstuskaupade kauplus number 8 ning veini- ja tubakatoodete kauplus number 62.
/---/
Edasi lõppes linn justkui ära, kuigi nad olid veel päris linna südames. Paremal pool sahises tihe ja tume Barclay park, vasakul laiutas otsatu heinamaa, mida ajaleht miskipärast haljasalaks nimetas. /---/
Puändiks asus linna teine neoonreklaam just siin, nende tuleteekonna lõpus, ja see kuulus jalanõude kauplusele number 127, nime poolest Ugandi. Reklaam oli täpipealt samasugune püstjas, samasuguste punaste tähtedega valgel põhjal, nagu oli „Mäng ja kool“, ent see siin oli palju pariisim – nimelt ta vilkus! Kustus ära ning süttis kohe ise, kui kord alt läidetud oli.
