Ilus päev, palav päev. Minu jaoks liiga palav, aga samas ega hommikust õhtuni toas varjul püsida ka ei jaksa. /---/
Raekoja platsil purskkaevu kõrval seisis muusik. /---/
Peas oli tal oktoober, tegelikult ka. Ja seljas must, vanamoodne kuub. /---/
Ta seisis rahulikult, külje peal rippuvate käte asend ei tekitanud temas ebamugavust. /---/
Kõige silmatorkavam oli tema kui muusiku juures pilli puudumine. Tema olematu instrument oli ilmselt saksofon, temasuguse mehe muusikat ma kuulaks küll, aga nüüd sain korraga teadlikuks, kui mõnusad on linna helid: ühed kontsad klõpsuvad sillutisel, eemalt kostab kohvikus istuva laudkonna jutupomin, tuul puhub, vesi pladiseb purskkaevus, vares kraaksatab katusel. Iga heli on selge, joonistub välja veenvalt ja puhtalt. Pausid erinevate helide vahel kannavad, selles kõiges on oma rütm.
Aega läks ja teisedki möödujad peatusid minu kõrval. Nende vaikne nihelemine sai osaks kontserdist. Nende üllatunult lähenevad ja mõned vargsi lahkuvad sammud kuulusid asja juurde. Muusiku vaikimine andis igale klõpsatusele kaalu, väärtuse ja värvi.
