vana onomatopoeetikum
tartus toomemäe tumedal nõlval
ei õigusta kuidagi oma nime
ega ajalugu
kõik on siit läinud
uksed kinni
valgus kustutatud
mõni üksik inertne kummitus
mõnikord harva
kõlistab ahelaid
aga väga diskreetselt
ulub, pigem undab
teeb seda enamasti vaid mõttes
liugleb susside lohinal üle kiviparketi
vajub vaikse lartsatusega mööda seina alla
nii poolteist meetrit, mitte rohkem
lausub sosinal ootamatult pähekaranud fraasi
aga väga vaikselt
väga harva
väga, väga vaikselt
Asukoht teoses
lk 44
