Põrsa paremad päevad. ​​​​​​​Ehlvest oli markantne...

Ehlvest oli markantne. Esmapilgul jättis mulje täielikust nohikust. Aga kui väike vein sees, võis haarata pika noa ja sellega mu nina all teha kõikuvas rongis hoogsaid vehklemisharjutusi, nii et ma ei saanud aru, kust läheb ta tõe ja absurdinalja piir. Mulle jäi tunne, et ta ise ka ei saanud aru ega tahtnudki saada. See oligi põnev. Elu mänguks muuta, proovida elu ja inimeste piire, iseenda omi teiste hulgas.

Lembit Kurvitsat kohtasin ülivagura introverdina, flegmana, aga tempe oli ta teinud hulganisti ja väidetavalt kadus seal ka teinekord järg käest ja teadlik tembutamine võis minna nii pööraseks, et Lembit ei suutnud valla päästetud deemonit enam kinni hoida.

Kivisildnik on tembutanud tekstides küll ja veel, elus harvemini, elus on ta enamasti rahulik ja kõigutamatu pedant.

Teosest