Amarcord. Riikoja Mart oligi…

Riikoja Mart oligi mu sõber, kellega me tollel kaugel pühapäeval õues lonkisime, mina olin kuus, mu vend Tom oli neli, ja kuna meil suitsu ei olnud, oli meil jäle igav. Kui järsku tuli hoovist kaks meest, ja kurat, ma ei uskunud oma silmi. Üks neist oli Einari Koppel. Miks ta üldse jala käis? Miks ta üldse oli selline, nagu ta oleks lihtsalt inimene, ei mahtunud meile pähe? Ma ütlesin Riikoja Mardile, et see on raudselt Einari Koppel, aga tema ütles, et ma olen ikka päris lollakas, et kuidas ma üldse arvan, et Einari Koppel võiks päise päeva ajal lihtsalt niisama meie hoovist läbi jalutada. Sa oled ikka täielik jobu! ütles ta mulle ja koputas rusikaga endale vastu pead, nii et pea kõmises.
       
Okei, me vedasime kihla. Ja saatsime minu venna Koppeli käest küsima, kas ta ikka on tema ise või on keegi teine. Sest ise me ei julgenud, me olime juba häbelikud, mina kuuene ja häbelik ja Riikoja Mart üheksane ja häbelik. Tom oli neljane ja ei saanud veel midagi sellist tunda. Tom jooksis meestele järele ja küsis täpselt nii: „Öelge palun, onu, kas teie oletegi Einari Koppel?“ Meie Mardiga olime hirmust kaamed ja itsitasime lollakalt umbes kümne meetri kaugusel. Einari Koppel peatus, kummardas nii madalale, et sai Tomile silma vaadata, ja ütles rõõmsalt: „Jah, mina olengi Einari Koppel.“
       
Ma läksin rõõmust segi. See oligi Einari Koppel, meie õues, keset päeva nagu tavaline inimene, jalutab ja puha…! Mõni aeg hiljem läks Koppel Vanemuisest ära. Mul oli ilgelt kahju, sest mul oli tunne, nagu ma oleksin teda tundnud. Lihtsalt oli selline tunne.

Teosest
lk 103–104