Amarcord. Palju aastaid hiljem…

Palju aastaid hiljem, kui ma Vanemuise teatris Villeri kabinetis istusin, tuli mulle meelde kauge sügisõhtu, kui ema mind esimest korda teatrisse viis. /---/ Sest ema üritas mind võimalikult tihti teatrisse viia, kuna ta arvas, et see mõjub tulevasele inimesele hästi, seda enam, et ma olin leidlaps, pesemata ja räämas.
       
Mu ema leidis mu Päeva tänava lähedalt võsast, kuhu lohakad pärisvanemad olid mu unustanud. Seal ma olevat siis kisanud, nii et terve kvartal kajas, aga keegi ei pööranud sellele tähelepanu, sest kes jõuaks kõiki orbe kodudesse võtta? Mitte keegi! Aga minul vedas, sest mu isa, kes oli tubli spordimees – kiirlaskuja ja korvpallur – ütles emale: „Kuule, Rutt, korjame selle väntsaka üles, kuhu tal ikka minna on. Mu ema oli kohe nõus, sest temal on hea süda. /---/
       
Tookord teatrisse sisenedes avastasin ma end võlumaailmast, mis on mind painanud tänase päevani, kuid just too kord, oli ta siis esimene või mitte, ei lähe mul siiani meelest. Kõigepealt ostis ema mulle jäätist, rabarberikooki ning pudeli Kellukest, ning ma ei jõudnud seda veel korralikult allagi kugistada, kui kostus imeline viis – õnn meeeie juurde jää, jää meeeiega… ja nii oma kümme korda järjest, sest näljased teatrihuvilised ei raatsinud sugugi oma kooke ja konjakeid puhvetitädidele jätta, aina mugisid ja pugisid, ei kiiganudki sinna saali poole.
       
Meie emaga läksime, istusime maha, ja siis, tont võtaks, hakkas pimedaks minema, ja muudkui pimenes ja pimenes ja pimenes, kuni ma ei näinud enam oma rabarberikooki nosida ja pistsin ta kogemata naaberistuja suhu. Kook lännu! Teatriime oli sündimas. Ja siis tekkis lavale valgus, selline hämar ja saladuslik, ning seal seisis kräsus peaga võimas mees, mõõk käes… sa juudas, see oli Einari Koppel! Mina arvasin, et Richard III, aga ema hiljem ütles, et ta ainult teeskles kuningat.

Teosest
lk 101–103