Liina. Iseäranis see üks...

Iseäranis see üks päev, too säravselge, kuumavalt niiske suvepäev oli tal eriti hästi meeles, kui Liina tuli mööda Lossi tänavat alla, roosakas kleit lehvimas üle Toomemäe vahutavate  puulatvade, ja naeratas, naeratas nii ebamaiselt ja lihtsalt, et Peeter lihtsalt sulas, mitte kuumava päikese, vaid Liina relvituks tegeva naeratuse ees. Ta vaatas talle otsa, nagu oleks ta lummutist näinud, mis sa vahid mind nagu imelooma, lähme ostame parem jäätist, seal üle nurga avati uus kohvik, ütles Liina hoogsal toonil. Peeter marssis temaga kaasa, katsudes oma kohmetusest üle saada: vaata, kus on ikka ilm, sellist leitsakut siin Tartu tänavatel mina ei mäletagi, ütles Peeter, kui nad kohviku uksest sisse astusid.
/---/
Sest ükskord võttis Peeter julguse kokku ja kutsus Liina teatrisse, Vanemuise mäe peale „Hamletit” vaatama.
/---/
Liinat aga polnud kusagil, kuigi Priidule tundus, et ta siiski nägi tema seelikut lehvimas Emajõe kallastel, talle tundus, nagu oleks seal pehmed ja õhulised linad lahti tõmmatud, mis üle Emajõe kaarduvad ning tuule rütmis kiiguvad ja lainetavad. Seda, et mehed Liina kohalolust maha jäänud kujutluspiltide vangistusse jäid, juhtus üksjagu tihti, isegi nüüd, aastakümneid hiljem, kui Peeter Valgepea oma kabineti aknast Liinat üle tänava minemas nägi, oli tal tunne, et kogu ümbritsev keskkond rütmistub vaikselt, kuid kindlalt Liina pehmete sammude ja tema seeliku lehvimise järgi, puud ja majad, aknad ja uksed, isegi vana ülikooli muidu kindlalt seisvad sambad näisid justkui kergelt tantsisklevat Liina sammude rütmis.

Teosest