Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad veneaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbrusega võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga suurendatud, ja kõrged. /---/
Laastan uneteadvuses aeg-ajalt Annelinna, langen mõistusetagusesse nagu külma kaevu, kukun (liikumatult, silmad kinni, kodus turvalises voodis) ülalt linna peale nagu lennukipomm, vallandades Annelinnaga kohtudes kõik oma päeval kogunenud hirmud vägivallapalangute, sõjatehnika määratu purustusjõu, ühiskondlike murrangute ennustamatu ja jõhkra väe ees.
Asukoht teoses
lk 646
