Pimeda hakul avaneb öökorteriturg.
Prügiluhtadelt naasnud hakid
tiirutavad musta vihurina pärnalatvade kohal.
Parv laskub ja viimne kui oksavirb saab hetkega võetud.
Kas naaber ei sobi või naabril on parem koht,
aga rahulolematu kraaks viskab kogu parve üles
õhtuse Tartu õhku.
Kui peataolek peatub või rituaal rahuneb,
maandutakse okste rabisedes uueks katseks samadele puudele
ja tõustakse jälle, ikka jälle.
Kordamine on tarkuse ema.
Käib üksteisest üle karjumine nagu inglise parlamendis,
ehkki tulemus on ette teada.
Tuleb leppida sellega mis on.
Homme õhtul võib loota revanši.
Asukoht teoses
lk 53
