Adele lükkab Gustavit väikeses madalas kärus Toomemäest üles, on 30. juuni, esmaspäev, hingamispäev pärast töist pühapäeva Glücki fotoateljees, Adele süda on kerge ja rõõmus. Nad pole Toomemäele viival kaldteel kahekesi, käru ümber sagib palju inimesi, jalutajaid, ametisse ruttajaid, väikesed poisid ja tüdrukud rebivad end emade või hoidjate käest lahti ja jooksevad neist ette, üles mäkke, suuremaid lapsi on mäeküljel näha salkades, eemal puude all keerutab pikk poiss toki otsas suurt rõngast, teised on kogunenud tema ümber, aga rõngast nad proovida ei saa. /---/ Adele on Haraldile lubanud täna keskpäeval Knochenhäuschen’i juurest läbi jalutada ja sealsele luudekogule fotograafipilgu peale heita, kell lõi veerand tundi tagasi kaksteist ja Harald kindlasti ootab juba. Adele ja Gustav jõuavad madala aiakesega ümbritsetud hoone juurde, see peab olema luudemajake, umbes nii Harald seda kirjeldas, Adele teeb värava lahti, Harald astub uksele, tõstab laialt naeratades tervituseks käe. /---/ Keset avarat ruumi on hiigelsuur laud, millel seisavad reas erinevas suuruses inimluud: rangluud, rinnaluud, õlavarreluud, roided, puusaluud, sõrmeluud, reieluud, kaelalülid, abaluud, koljud, neid on nii palju ja erinevaid, et Adele ei leiaks kõigile kontidele nimegi, ei oskaks neid inimkehas õigele kohale paigutada; seina ääres riiulitel on reas terved luudekarbid, igaühes kümnete kaupa üht või teist sorti luud. /---/
Päike särab endiselt, kui Adele ja Gustav Toomemäest alla kõnnivad, allamäge on tee kiirem ja kergem, käru hüpleb väikestel kivikestel, seda tuleb vaid õrnalt tagasi hoida, et see käest lahti ei pääseks ja koos väikese poisiga mäest alla ei kihutaks.
Asukoht teoses
lk 291–295
