Vana Tartu. Rüütli ja Gustav...

Rüütli ja Gustav Adolfi nurgal oli kõigepealt „Segerlin”. Muide, ainuke maja, mis Rüütlis otsa sai. Sellel lokaalil oli mingi analoogia Werneriga – niisamuti vana ja tagasihoidlik ja soliidne. Restoran asus teisel korrusel. Suur ta ei olnud, aga hubane. Ja köök oli väga hea.

/---/

Publikuks olid samuti nagu Werneris põhiliselt literaadid ja suurkooli rahvas. Tantsu ei olnud, kuid igal õhtul mängis korralik trio mahedat muusikat. Seal võisid istuda rahulikult ja teha suhteliselt väikese raha eest head äraolekut. Peakelneriks oli vana Gustav – muide natuke Gustav Suitsu meenutav hallipäine mees.

/---/

Segerlinis käisid vanad targad mehed oma probleeme vahelduseks „Martelli” või „Benediktiini” juures arutamas ja noored armastajad oma südameasju seletamas klaasi „tehee” juures. „Tehee” oli Segerlini erimark – see oli lihtsalt klaasitäis kanget piiritusepunši, kuid mõningate meeldivate lisanditega ja see oli hästi odav.

/---/

Aga see oli ainult Segerlini üks pale. Keldrikorrusel asus Segerlini teine filiaal: „Segerlini Põrgu”. See oli mängurite paradiis. Keskel piljardilaud, seinte ääres lauad maleks ja doominoks. Ruletti ja kaarte muidugi ei olnud, aga iga mäng käis kindlasti raha peale.

/---/

30. aastate lõpul tekkis veel kolmas osakond I korrusele, tänavanurgale, - õllebaar. Siin sai kas leti ees seista või lauas istudes juua õlut ja soovi korral ka valget viina. Tõotas kujuneda päris meeldivaks, puhtaks ja korraliku publikuga istumiskohaks, kuid varsti tuli sõda ja kõik Segerlini kolm tsehhi läksid taeva suitsus ja tuhas.

Teosest
lk 612-614