Kord poetasin küsimuse vee peal kõndimise võimalusest sõber Madis Kõivule, kõiketeadjale. Olin parajasti tal külas tema töötoas Füüsika Instituudis. Kõiv ütles, et mitte ainult vee peal, vaid ka õhus kõndimine on võimalik. Ütles, et ta on ise seda siinsamas kabinetiski harjutanud, aga keegi ei tohi sel puhul harjutajat segada. Ja ta näitas, kuidas ta on proovinud. Ta keskendus ja hakkas õige väikeste sammukeste haaval kulgema. Ma ei uskunud oma silmi, aga see oli tõsi. Ta astus ja tallad ei puudutanud enam põrandat. Ta tõusis järjest kõrgemale, hakkas juba lähenema laele. Mu suust tuli imetlev häälitsus. Kõiv kukkus. Ma jooksin tema juurde, sest ta oli saanud haiget. „Ma ütlesin!” ütles ta. Olin süüdi, olin häälitsemisega katkestanud tema kulgemise. Kõiv oli kukkunud tõsiselt ja viga saanud. Ta jalg pandi kipsi ja kaua käis ta nõnda kargu ja sirge jalaga.
Asukoht teoses
lk 265
