Iga päev, vaatamata aastaajale, möödus ta [Fr. Tuglas] kella üheteistkümne paiku oma abikaasa Elo saatel minu ärklitoa aknast ja astus ühtlasel soliidsel sammul Meltsiveski tiigi poole ja sealt üle Vabadussilla kesklinna, et veeta järgnevad paar tunnikest kas „Werneri” või „Kolme-Koopa-Kohviku” umbses, paberossisuitsust küllastunud atmosfääris. Sale ja alati elegantselt mõjuv tädi Elo kandis, nagu mu mäluekraanil veel praegugi kangastub, alati musta või tumesinist inglislõikelist kostüümi, sama värvi väikest koketselt viltu asetatud kübarat, valgeid kingi, valgeid kindaid ja valget käekotti. Säärased kontrastsed värvid olid sõjaeelsetel aastatel suurmoeks. Ka näpitsprillidega Tuglas oli laiaäärelisest veluurkaabust kuni kingadeni üleni mustas. Mõnda heledamat, rõõmsama värviga ülikonda ei näinud ma tema seljas isegi kuumadel suvekuudel.
Asukoht teoses
lk 65–66
