Oma tuhmsinistes ja roostepunastes toonides mõjus „Ateen” väljast tulnule umbsena. Laest langev vahakas valgus ühines suitsu hallsinisega ja moodustas erilise ebamäärase varjundi. Benno Maranit erutas see sisseastumisel nagu see ikka oli teinud. Õhus hõljus midagi võõrast, aga ühtlasi igituttavat.
Ta jäi lävele seisma, oskamata kuhugi minna. Lõunane hooaeg oli parajasti kõrgpunktil, mitte kuski polnud ühtegi vaba lauda, isegi mitte saali keskel. Ruum sumises, klirises, surises, kirendas lilledest, riietest. Tuttavaid, võõraid, pooltuttavaid nägusid ja kujusid.
Siiski – seal kuski kõrgemas osas vabanes üks laud, Benno hakkas selle suunas loovima. Kuid enne kui ta kohale jõudis, võeti see kellegi poolt. Ta jäi nõutult seisma, juba valmis mõne tuttava juurde istuma või lahkuma, „Ko-Ko-Ko-sse” või „Wernerisse” minema. Tal oli mingi seletamatu tuju tõttu tahtmine tulnud oma Tartusse tulekut sisse juhatada just siin. Aga kui ei, siis ei! Ta oli valmis loobuma, oligi lapsik mõte just siia tulla.
Asukoht teoses
lk 32
