Sealjuures ärgem unustagem, et algul elasid Lotmanid Tartus Tähe tänaval väikeses „kuudikeses” – toake oli kümneruutmeetrine, mitte suurem. Kohutavad tingimused: voodi, tool, väike voodike, sest just oli sündinud Miša, nende esiklaps. Ja veel raamatud. Raamatud, raamatud aknalaual, juba olid ka mingisugused riiulid, kuid kõik täis topitud, sest Juri Mihhailovitši raamatukogu hakkas kogunema juba tudengiaastatel. /---/
Igapäevaelu polnud raske üksnes seetõttu, et Juri Mihhailovitš ja Zara Grigorjevna olid teadusinimesed ning tegelesid vähe majapidamisega, lihtsalt sellises vastsündinuga toakeses oligi võimatu korda luua. Ka raha ei olnud. Seetõttu polnud Lotmanitel esimestel aastatel näiteks nõusid, jätkus vaevalt endale. Tuleb, ütleme, Jegorovite perekond külla, neli inimest istub laua taha: kaks taldrikut on, aga kolmandat enam pole. Juri Mihhailovitšil oli imepärane kahvel. Ta võttis selle alati endale ja nimetas dekadentlikuks. Ainult üks haru oli sirge, teine oli korgitsakujuline, ma isegi ei tea, kes oli ta selliseks keeranud, kolmas haru oli lihtsalt pooleldi murdunud, aga neljas tolknes täisnurga all välja. Ning Juri Mihhailovitš haaras virtuoosselt kilust või millestki kinni, pani selle osavalt suhu ning pärast iga suutäit kohendas kõrvale vaatava haruga uljalt vuntse. Aja jooksul mõistagi elamisolud paranesid, järgmine korter oli kahetoaline, seejärel kolmetoaline, kuid raskused jäid ikkagi, lapsed ju kasvasid. Töötasime, nii Lotmanid kui meie kõik, meeletult.
Asukoht teoses
lk 320–321
