Maailm me ümber on kõle ja hall –
Su süda tuksub veel soojalt:
seal hõõgub peidetult sügaval
see tuli, mis kaasa said Loojalt.
Küll seda on puhunud iiling ja torm,
ja rünnanud elu, mis viril,
ja surunud seatud piirid ja norm –
mis jäänud, on südame kiri.
Sa jutustand Tootsi kevadest,
ta seiklusist koolis ja leeris,
ja enda teisikust Andresest
kesk eluheitluse keerist.
Sa jutustand väikesist muredest
kesk tagahoove ja kuure,
ja näidanud väikest inimest
ja teed ta südame juure.
/---/
Sa armastad elu ja inimest,
Sest naerad ta narrust ja väiklust.
Kõik väline vorm on tühi kest –
hing igatseb soojust ja päikest.
Sul endal ammu ei ole soe –
Su kaaslaseks Tuulesellid,
saab soojaks süda sellel, kes loeb
Su kadunud linnade kellist,
kes kõnnib kuldsete lehtede all
Su kaasas vanu teeradu,
kui ümber maailm on kõle ja hall
ja puistab tuisku ja sadu.
Neist radadest, kõigile ühistest,
veel kaua, meister, Sa vesta,
ja läbi narrustest tühistest
Sa kanna seda, mis kestab.
Algselt ilmunud: Postimees, 8. jaanuar 1937, nr 7
