Tartus saime sõbra pilli kätte, kitarri, mille ta oli sinna pärast esinemist unustanud, ja paar fänni võtsid selle hoiule. Kuigi... Aga need klubide helimehed, valgustajad, administraatorid ja kogu kamp koosnes (neil aastatel) enamasti mingitest veidrikest, üldjuhul tegid ka ise bändi, kuidagi pahurad, võibolla tuli see alatine tortsus olek sellest, et sa neist miskipärast kordades edukam olid, aga tõenäoliselt lihtsalt provintslikkusest. /---/ Keegi ei keeranud just tahtlikult, aga üleüldine aeglus lõi ikka olukordi, kus nad ei saanud millestki aru; /---/ bussijaama võisid pidada näiteks enda bussipeatuseks või kolmteist tähendas vabalt kell kolm... Tüüpiline Tartu.
Asukoht teoses
lk 129–130
