Tõde ja õigus II. Pistke see tasku...

„Pistke see tasku, pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana te olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne.”
Indrek viivitas raha tasku panemisega, sest tal hakkas hirmus piinlik, et ta oli esteks valetanud.
„Mul oma jaoks on natuke,” ütles ta.
„Mis!” hüüdis direktor. „Teil on veel raha? Kui palju? Kus?”
„Jäi kasti,” vastas Indrek.
„Mis?! Teil on raha kastis? Ja kast? Hotellis? Olete hull pääst? Raha hotellis kastis! On see veel teie raha, mis on kastis? Ei, see ei ole teie raha, vaid selle oma, kes kõige enne kasti kallale läheb.”
„On ju ainult paar rubla,” vastab Indrek.
„Olgu või paar kopikat!” hüüdis direktor. „Pidage meeles, mis härra Maurus ütleb, ja tema teab, mis ta ütleb, sest tema juuksed on juba raha pärast halliks läinud, raha ja teiste asjade pärast. Tema ütleb: Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, vaid tooge härra Mauruse kätte. Minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda – kõpp, kõpp, kõpp! Aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tema paneb raha raamatusse, siis on kindel.

Teosest