Õhtul läksid tädi onuga ja Kotter – ! – „Bürgermussesse” „Valge hobuse” etendusele ja mina vaenekene üksinda – sörk-sörk, voorimehega üles üliõpilaste seltsimaja poole kontserdile.
Nukker oli mu meel; ma ei tea isegi, miks ma nõnda rõhutud olin. Ilus saal rõõmsaid inimesi täis, see oleks pidanud ometi rõõmsaks tegema. Oo, see on juba seltsimaja, millel seda nime maksab kanda – ilus, ilus. Kõige enam meeldib mulle raamatukogu-ruum, saali kõrval. See on kui karbikene, lihtne, kena, kodune.
Asukoht teoses
lk 439
