Väljavaade

bambusvõrsetena kerkivad nädalate ei päevadega
üheksakorruselised majad kõrgi teadmisega aegadest
mil nende akende veel tühjad silmakoopad
varjavad vaate
autotulede vaevalisele kulgemisele öisel Räpina maanteel
puudele juudi surnuaial
valvurimajas kus esmast oma pagendust koges
mu sõbra noorem vend
puudele millede muutumist aastaaegades
vist seepärast ma enam näha ei tohi
varjavad vaate
aimatavale lennuväljale teisel pool teed
silmapiirile sellest kaugemal
silmapiiri kaotusvalule nüüd
mil kraanade üksjalgsed kured
kestavad veel vaid teadmises äralennust
mille järel jään silmitsi
tuleviku värvilistest akendest seinaga
lõputu tuledemüüriga enese ees ja sees
oskamata mitte midagi
mitte midagi peale hakata
lootusega südames

Teosest