Väike Supilinnaserenaad

1
seistes keset jeesuse kristuse tänavat
kusedes lumme
kuulates hakke
tundsin kuidas mind tabas lapslendva välk
olin mälestusraske otsekui sookailuvõõras siin linnas
pidamas oma tungalteramissat
ihumas mõtte käänispeanuga
see sai apla aasta esimeseks viipeks
kus kevadväsimus annab väsimuse tiivad
kus aeg armuda on armutuks ajaks
hooti puhuti hoobilt hoopiski
ootõde aatõde yytõde
pooltõde kooltõde mooltõde
tooltõde
sooltõde
vooltõde
nooltõde
mille lennukaar oli kaarnate armastuskirjade moodi
poolt-tõde see vastu-tõe vihavaenlasest sõber
ja kuuga ma kostitasin päikest – ja päiksega kuud
sest ikka tuli ooberpuu kandikul pakkuma syytust
sest äsja ma istusin marmorist mesipuul
mööda jooksis viigitud põder
triigitud saarmad uitasid ymber laua
ja kuuga ma kostitasin päikest – ja päiksega kuud
samal ajal kui syytus mähkis talvesse roti
või ehk siis sinise pasknäärisule
2
võtkem elu kurbmängudoos –
unede papagoisuudlus valude koolmel
õsugem asju nagu lõbude poolmed ja ristikukybar
oksendagem naudingu keelt et veereks ligimespisar
mingem – ja ingel saab sõnaks suupuruks
millest totrus teeb moolokikooki
mingem et võtta endale tykike moolokikooki
nosigem seda ja hingakem pimedust oma pimedast hingest
mis on kalarape haisema läinud
et olla inimkärbeste ärplevaks söödaks
3
ikka veel olen ma siin
selili voodis
marja tänaval maarja tänaval
selili raudvoodis haistmas
kuidas vaikuse nööril haisevad sõnade sokid
sest tartu
sina kõigi linnade naeris linnade maamehe põllul
sest tartu
sina linnade vereplekk linnade tapamaja põllel
sest tartu
sina emane kult jõe niuetelt joomas linnade spermat
sest tartu sina tellitav tont surma lõbumajast
(ajarästas laulis ju sulle sellest sinu raekoja platsi
jõulukuuse tipul)
sest tartu sina vaimne porgand ja kuratlik linn
ma vihkan sind et sind armastada