Volga kaldal

On luitunud taevalael
nii valusalt palju kuud.
Siin välgatleb Volga pael,
siin hõbedas tardund puud.
Ent sina, mu Emajõgi?
Kas helkleb ka sinu pind?
Vist ei! Su veed on kui nõgi,
sus ujund ju Toonela lind.
Mu pääsud vist ammu õrrel.
Ei kao, ei kao nende hõik
ka siis, kui mullina kõrrel
näib möödunud elulõik.
Üks õhe - ja kohe piiskeks
sest puruneb siiruviir.
Ja on, nagu muutuks niiskeks
ka lehtede vahelt kiir.
Teosest
lk. 10