Vahel ärkasin...

Vahel ärkasin Tartus keldris ema süles,
kui lõhnas seisnud veest,
kartulitest ja küttepuudest,
uniste inimeste hirmust.
Maailm undas,
mürises,
vappus.
„Peaasi kui nad gaasivabriku hoidlaid ei taba,“
hädaldas keegi iga kord.
Need mahutid olid meil üle tänava, suured ja kõrged.
Palvetagem.

Olen tassinud suikuvi silmi
oma uniseid lapsi
lasteaeda, lasteaeda, lasteaeda,
kell kukil, linnupete võtmata, jalad vihmamärjad.
Oh elu-elukest, ohanud.

Eks taipamine tule tagantjärele.
Teosest